Oma lugu ei alusta ma seekord ujumise stardiga. Võistluseks ettevalmistus algas 7 nädalat varem, kui sain endale ratta trennitegemiseks ja võistlemiseks kasutada. Suur tänu Mihkel Mardnale, Kalev Vistile ja XB3 rattapoele, kes laenasid mulle selleks ürituseks Ridley eraldistardi ratta. Ujumise seis läks augustis üsna kehvaks. Hea, et vend Eero oli viimasel koormusnädalal abiks basseinitreeningutel. See andis mingil määral kindlust tagasi, kui suutsin tema taga trennid ära ujuda. Sellegipoolest oli ujumise vorm üsna hale, ratas ja jooks seevastu enda kohta väga head.

Wisconsinis õnnestus elada kodumajutuses. 
Võistlusrada mul enne starti läbi sõita ja joosta ei õnnestunud, sest see oli liiga keeruline ja suur. Vahetusala lõplikust paigutusest sain aru alles võistluspäeva hommikul.
Ujumine toimus Monona järves. Vesi oli väga soe (26 kraadi), aga sellest hoolimata lubati meil kalipsosid kasutada. Põhjuseid oli 2: kuna harrastajad võisid niikuinii kasutada, siis ei tahetud, et nad eelise saaksid, võibolla meile järele jõuaksid ja kaarte segama hakkaksid. Teist põhjust ma arusaadavatel põhjustel ei mäleta. Ilm oli minule sobiv: pilvitu ja varjus 28 kraadi (seda siiski päeval, mitte stardihetkel).

Seda, et profid 10min varem stardivad, sain ma teada 20min enne starti.
Läks päris kiireks, aga jõudsin õigeks ajaks. Alustasin rahulikult ja sattusin punti, kus ujuti minu jaoks liiga aeglaselt. Pärast 1km jõudsin pundi etteotsa ja nägin, et esimesed on kaugel. Sain aru, et ujun teise suure pundi eesotsas ja keegi ei tahtnud minult seda tööd üle võtta. Tundsin enne esimese ringi lõppu, et olen väsinud. Kehv ujumisvorm hakkas tunda andma. Ujusin vahepeal isegi selili ja jäin seisma, sest isegi Eesti võistlustel ei näpita mu jalgu nii palju kui seal, aga keegi ei läinud mööda. Teise ringi poole peal polnud enam suurt vahet ka, sest hakkasime harrastajatest ringiga mööduma ja neid ei olnud mitte vähe. 2406 atleeti oli korraga 1900m ringil. 

Esimene vahetusala oli huvitav. Juba Eestis olles mõtlesin, miks küll Wisconsinis nii aeglased rattaajad sõidetakse. Etteruttavalt võin öelda, et rattarada oli 182km. Aga see pole kõik. Teatavasti liidetakse rattaajale ka T1 ja T2 ajad. T1 nägi välja selline: jooksime järve äärest parkimismajja, mööda rampi üles neljandale korrusele (seal tuli kõigil tahestahtmata naeratus näole, sest kogu tee oli mitmekordselt ääristatud pealtvaatajatega, kes tegid põrgulärmi), siis majja sisse vahetusala kottide juurde ja lõpuks parkla teise otsa oma ratta juurde. Kokku ca 800m paljajalu mööda betooni. Ratta esimesed 2km oli paras nikerdamine mööda jalgratta teed, kus vahepeal ei tohtinud keegi kellestki mööda sõita.

Rattas läks kõik plaanipäraselt. 30. km-ks oli koos 6-liikmeline meestejada, kus tegutseti päris närviliselt, sest keegi ei tahtnud maha jääda. 48.km-l juhtus mul tõusul ka tehniline rike, kui pedaal oli ennast võlli ümbert lahti kerinud. Oleksin korraliku kärna pannud, kui kiirus oleks suurem olnud. Pääsesin munapiiksu ja tugeva löögiga paremasse ahilkasse. Jäin seisma, väänasin pedaali kinga alt lahti ja keerasin vända külge tagasi. 3km väga tugevat tempot ja jõudsin meestele järgi. Meeste tõmblemine ja närvilisus sai tulemuse, kui 90.km-l pidid 3 meest karistustelki pöörama.
Jätkasime hea tempoga, tundus isegi, et tempot pandi juurde. Kuskil 105.km-l olid kõik eessõitvad mehed kinni püütud. 10km hiljem jäin ise maha.
 
Jooksu alguses tundsin kohe, et minek on hea. Vahe esimestega sulas kui või pannil. Jooksin esimesed 10km lõdvalt 38min. Keegi teine alla 40min tempot ei arendanud. Parim jooksuaeg jäi siiski tulemata, kuna lõpp vajus liiga ära. Tänu Kerlile oli väike ülevaade vaheaegadest, oli, kes ergutab ja õnnestus Eesti lipp finishisse tuua. Kogemusi tuleb järjest juurde ja arusaamine, kui kiiresti tuleks joosta ja jooksu alustada, saab järjest selgemaks. Samamoodi ka toitumisega.
Pärast finishit suutsin veel ca 5min finishi alas vegeteerida ja intervjuud oodata, aga siis läks enesetunne nii kehvaks, et mind viidi meditsiinitelki. Mõõdeti vererõhku (98/32) ja pulssi (57) ja sinna ma magama jäingi. 30-40min hiljem olen kui uuesti sündinud ja jalutan 2km kaugusele auto juurde. Avastan, et rendiautol on kumm tühi. Väike higistamine veel ja siis on tänaseks pingutamistega ühelpool.

Peale võistlust vaevasid mind mõned verevillid talla all ja parem ahilka, mis oli korralikult paistes ja valulik.
Eestisse jõudes võttis mind maja ees vastu perekond koos Etheliga flöödil ja Evertiga akordionil.