Käesoleva aasta triatlonivõistlused oleksin tõenäoliselt lõpetanud Pühajärve triatloniga, kui hea klubikaaslane Andre Mägi ei oleks möödunud aasta lõpus oma täispika triatloni eesmärkidega nakatanud.  Pisiku saanuna proovisin selle mõttega harjuda ja treener Dea Oja tehtud kavasid järgides juhtuski nii, et olin stardis.
 
Enne võistlust ei osanud ma küll midagi erilist oodata. Klubikaaslaste vihjed minu võimalikust favoriidi staatusest ei jõudnud kohale ning mingeid lisapingeid ei tekitanud. Eksisteeris vaid üks plaan ja see oli eksperimenteerimise plaan. Teadmatuse piiri olin tõmmanud rattadistantsi 140. kilomeetrile. Sealt maalt edasi valitses teadmatus oma võimete piirist ja võimalikust väsimusest. Olen teinud varem kaasa mõned natuke pikemad 10-25 tunnised seiklusspordivõistlused, kuid seiklusspordi erinevate alade vaheldusrikkuse ja punktivõtmispauside tõttu ei hakanud siin julgeid paralleele tõmbama.
 
Hommikune ilm oli päris mõnus. Päike paistis, vee- ja õhutemperatuur oli suvehommikule kohane. Rattadistantsi raskusastme osas tekitas mõnevõrra kahtlusi tõusev tuul, kuid valida polnud. Ilmaennustus lubas keskpäevaks vihma, seega tuli kiiresti sõita, et kuivana jooksma saada. Palusin oma venna Andrese selleks päevaks support team`i ja see oli õige tegu. Andres oli heaks abimeheks sobiva joogi ja söögi kätteulatamisel nii rattasõidus kui jooksus. Hommikul tegin valmis 5 liitrit Sponser`i Competition spordijooki, samuti sättisin rattadistantsi söögimoonaks rattale ja taskutesse 8 PowerBar’i batooni ning mõningad geelid jooksule. 
 
Kuna ilm oli ilus ja veetemperatuur täitsa mõnus kalipsoga ujumiseks, siis oli ujumisetapp üks tore suplus enne rattasõitu. Paaril pikemal ujumisotsal sai küll mõni ebavajalik kaar sisse ujutud, kuid oluliselt see tulemust  ei muutnud. Esimesel kilomeetrisel ringil õnnestus ujuda Tommy Füllneri lainetes , kuid hiljem tema hoog pisut rauges ja pärast möödumist olid esimesed mehed juba kaugemal ja orientiiriks olid ees vaid poid. Ujusin oma etapi suhteliselt stabiilses tempos. Teise ja kolmanda ringi natuke aeglasem tempo oli tingitud pigem mõnest ebasoovitud kaarest kui tempo ajutisest langusest. Ujumisele kulus kokku 1:07:30, mis oli natuke parem kui esialgu arvasin. Ujumisest saabudes oli hea jalad veekausis ära loputada, sest liivaste jalgadega poleks tervelt koju jõudnud. 
 
Rattasõitu alustades seisid ühed kalamehed oma väikebussiga tee peal ees, kuid väikese viivitusega nõustusid nad tee vabastama ja nii sain Trapi teelt välja sõita. Alguses tundus minek ülikerge. Igaks juhuks hoidsin ennast korralikult tagasi, sest teadmatus andis aeg-ajalt hoiatavaid signaale. Kui Pärnu maanteele jõudsin, selgus, et tuul on otse vastu. Tegin siis kohe ka vea ja hakkasin vastutuult PowerBar’i batooni manustama.  Allatuult sõites sain oma rumalast veast aru ja edaspidi seda enam ei korranud. Esimesel vastutuule lõigul õnnestus mööduda võistlust juhtinud Riho Jürvetsonist, kes oli päris korraliku vahemaa sisse ujunud. Eelolevatel taganttuulega ringidel sai mõnuga batoone pugitud. Seda ei jätkunud siiski kauaks, sest PowerBar`i tihe tarbimine ei muutnud seda maiust kuigi meeldivaks. Teadsin, et vaarikamaitseline oli ehk kõige mahedam, aga ei leidnud seda taskutest üles ja nii pidin esialgu sööma seda, mis kätte juhtus. Kõikidel ringidel oli palju ergutajaid ja võistluse muutis põnevaks teiste vastutulevate võistlejate jälgimine. Eriti põnev oli jälgida Tommy Füllneri tempot, sest temaga oli vahe kõige väiksem. Samuti kartsin Urmas Paejärve rattahoogu, sest Dea teatas eelmisel päeval, et Urmas plaanib homme rattas 37 km/h keskmist sõita. Pikka distantsi arvestades mul esialgu nii kiireid plaane polnud, arvasin, et kui jaksan 35 km/h keskmist hoida, siis olen endaga rahul. Üllatus oli meeldiv, kui 140 km läbides oli keskmine kiirus ilusasti üle 37 km/h. 
 
Pärast 140 km läbimist ilmnes vastutuule lõigul natuke raskem minek kui varem. Käisin siis paar korda ka värskendusalast läbi ja vahetasin Andrese abiga kiiresti oma tühja joogitaara täis pudelite vastu välja. Ei tea, vahest oli ka tuul tõusnud, aga usun, et peamiseks probleemiks olid ikkagi esimesed märgid väsimusest. Teades, et tuleb veel üks pikem jooksuots teha, püüdsin ennast vastutuule lõikudel tagasi hoida. Paar viimast vastutuule lõiku tõid keskmise kiiruse natuke alla, rattadistantsi ajaks sain lõpuks 4:57:10. Sellist rattadistantsi aega ja keskmist kiirust ca 36,4 km h ei osanud küll kuidagi loota. Enda jaoks oli üllatuseks, et rattadistantsil ei tekitanud sundasendi hoidmine ebamugavaid tundeid. Väike selline kahtlus mul oli, sest eelnevalt on pikemal rattasõidul ikka õlgades mõningaid pingeid tekkinud. Rattadistantsi lõpuosas sai natuke kergemalt võetud: sõitsin püsti ja venitasin jalgu maratonijooksu jaoks.
 
Jooksu alustades ei olnudki jalad nii rattased. Andres hõikas, et võta esimene jooksuring rahulikult ja nii ma siis ka tegin. Kiiret polnud, pikk teekond oli veel ees. Järgmistel ringidel sai natuke hoogu lisatud ja edaspidi tiksusin sellises ühtlases tempos päris mitu ringi. Iga ring andis Andres söögi- ja joogipoolist, alati leppisime ka kokku järgmise ringi menüü. Valik polnud just eriti lai, aga teenindus oli kiire ja toit kosutav. Jooksuaegadest ma eriti midagi ei teadnud, sest jooksuetapiks käele pandud kell jooksis kokku. Jäi vaid üle loota, et ma kella eeskuju ei järgi. Ringiaegadest jagas mulle head infot abikaasa Anu, kes oli pandud jooksuraja tagasipöörde kohta. Niimoodi vaikselt see võistlus siis kulges, teisi võistlejaid oli hea sedavõrd sageli näha ja ergutada. Kui jooksuetapi lõpuni jäi veel ca 15 km, siis tekkis väike tüdimus sellest ühtlasest „tiksumisest“ ja mõtlesin, et panen õige tempot juurde, saan kiiremini vaevast lahti. Jõudu oli ja nii ka läks, lisasin tempot ja jooksin ca 5 km ajaga 4:25 kimomeeter. Tunne oli päris hea, kuid lõpuni nii ei saanud. Üks jalg hakkas natuke valu tegema ja riske võtmata lasin tempo mõnuga alla. Allavõetud tempo võttis peagi ka jala põlvevalu ära, kuid lihaste väsimuse tõttu ei hakanud enam rebima. Viimasel ringil proovisin Coca-Cola’t ja see vana hea säilitusaineteta retsept töötab endiselt. Lõpp oli lahe. 

Ajad kukkusid alade lõikes välja sellised:
 
Ujumine    1:07:30, vahetusala 2:05
Ratas       4:57:10, vahetusala 1:01
Jooks      3:16:34
Kokku      9:24:20

Võistlusele tagasi vaadates tundus ujumine  kõige mõnusam, siis tuleb rattasõit ja kõige ebamugavam on jooks. Eelmisel aastal oleksin järjestanud meeldivate alade edetabeli täpselt vastupidises järjestuses. Võistluse läbiteinuna saan ma täispikka distantsi ja just seda Eesti võistlust julgelt ka teistele soovitada. Tegelikult see pole üldse nii raske kui arvata võiks. Võistlusel saab ujuda nii kaua kui tekib tüdimus, aga mitte väsimus. Rattaga saab sõita ka tüdimuseni, aga mitte väsimuse piirini ning esimesed 20 kilomeetrit jooksus tulevad puhtast rõõmust rattalt pääsemise üle. Ja kõik see võistlus ilusasti mugavustsoonis, mitte nii, nagu poolpikal punases pingutades.
 
Tänan emotsionaalseid kaasaelajaid, asjaliku võistluse korraldajaid ja kõiki teid väga tähtsaid isikuid, kes mind sellisena starti tõid.
 
Käesolev kirjutis on oma eesmärgi täitnud, kui see ärgitab vähemalt ühe võistleja täispikka distantsi tegema!