Eero, Raimo ja Elari muljed Pühajärve triatlonist.

Eero Raudsepp (ujumine)

Tänavu oli mul neljas kord osaleda Pühajärve (eelnevalt Paide) triatloni meeskonnavõistluses. 2006.a. tulime teiseks, 2007.a. sain kokku nii hea tiimi, et ise võistkonda ei mahtunud (pidin ootamatult Saksamaale võistlema minema), 2008.a. olin stardinimekirjas, kuid 2 nädalat enne starti tuli teha karm, kuid õiglane loobumisotsus. 2007. ja 2008.aastal tulid meeskondlikud võidud, sel aastal oli eesmärk sama - seda enam, et tegu oli Eesti triatloni 25 aasta juubeliüritusega. Pühajärve triatlonil osalemine oli plaanis juba mitu kuud tagasi, kuid lõplik otsus startimiseks tuli alles peale Viitna triatlonit. Meeskonna komplekteerimine oli sel aastal veidi kergem, sest mul endal oli võimalus ujuda ja Raimolt sain nõusoleku rattasõiduks. Treener Jüri Käen oli samuti meie osalemisega nõus, kuigi suur küsimärk oli Raimo rattasõit, sest võistlusnädalal olid tal korralikud treeningkoormused. Helistasin Margus Pirksaarele vähem kui 2 nädalat enne võistlust ja temagi oli nõus meeskonnavõistlusel kaasa lööma. 

Võistlusnädalal olin Otepääl laagris koos Raimo ja Marko Albertiga, erladi selleks stardiks ei valmistunud. Meie meeskonna osalemine sattus hetkeks küll kahtluse alla, kui 2 päeva enne starti oli Margus sunnitud võistlusest loobuma. Mõtlesime erinevaid variante välja ja ma olin juba valmis lisaks ujumisele ka poolmaratoni jooksma. Õnneks lahendas raske olukorra Margus, kui neljapäeva pärastlõunal teatas, et Elar tuleb teda asendama. Mäletan Elarit ülikoolipäevilt, kui ma jooksuvõistlustel tihedamini käisin. Teadsin ka seda, et paar kuud tagasi küttis ta Raimole Laekvere-Simuna 10km jooksul sauna 1min15sek-ga. 

Võistluspäeval olin stardiks valmis, kuigi eelnev öö Otepää õpilaskodus oli rikutud võimlemisklubi Rütmika treeneri Lea Kriibi ja tema räuskava seltskonna poolt. Starti läksin hea enesetundega, pikalt soojendust ei ujunud. Marko kõrvalt startides panin kohe gaasi põhja, et saaks kiirelt vabasse vette. Marko läks oma teed, vasakult tulnud Martin Liivamägi taga pidasin mõnda aega vastu, kuid temagi hakkas eest ära kaduma peale esimest poid. Sellele vaatamata tundsin end väga hästi ja pingutasin maksimaalselt, sest meeskondi silmas pidades oli iga sekund tähtis. Tahtsin võimalikult vähe kaotada Martinile ja võimalikult palju teistega vahet sisse ujuda. Esimesed individuaalvõistlejad sain kätte juba enne teist poid, kuid absoluutselt igast individuaalvõistlejast sain probleemideta mööda. Peale teist poid nägin samuti, et olen üksi ja tagumiste meestega on vahe sees. See andis veel indu juurde lõpuni pingutamiseks, sest ausalt ma ei uskunud enne starti, et kolmandana veest välja tulen. Vahetusala läks libedalt nii otseses mõttes kui piltlikult. 

Edasine võistluskäik kulges väga põnevalt. Raimo tegi väga hea rattasõidu, millega tagas Elarile üsnagi turvalise edumaa Paša ees. Kirilli püüdmine tundus ulmelisena, sest Elar sai 10.10 hiljem jooksurajale, kuid usk üldvõitu hakkas taas suurenema peale esimest jooksuringi, kui vahe oli sulanud 5.30-le. Finišisirge oli juba Elari ja Kestvussport.ee meeskonna triumf. Mul on väga hea meel, et Eesti triatloni juubeliüritusel võitis meeskond, kus olid triatleedid esindatud. Raimo, Elar, Margus, Jüri, toetajad, konkurendid, võistluse korraldajad – aitäh ilusa päeva eest! 

Raimo Raudsepp (ratas)

Kuna ujuma ei lasta mind ka kõige parema tahtmise juures, siis pidin võistkonna eest ratast sõitma. Jooksmine oleks mulle isegi rohkem mokka mööda olnud, aga hetke ettevalmistus Ironmaniks välistas selle, samamoodi ka individuaalselt võistlemise. Eesmärk oli sõita vähemalt 40km/h keskmist. Teadsin, et sellega läheb raskeks, sest olin alates esmaspäevast kõvasti treeninud, eriti jooksnud. Samuti ei saa mainimata jätta, et viimase nädala jooksul röövis palju väärtuslikku uneaega Lea Kriibi "Rütmika" lärmakas "treeninglaager". 
 
Aga keda see huvitab, kui pauk käib, panevad kõik sabad sirged võidu nimel kohalt minema. Nii minagi. Eero tuli veest üllatavalt heal positsioonil. Kohe esimesel ringil Mäe tänava tõusu võttes tundsin, et jalas pole värskust üldse ja saab olema pikk kannatamine. Esimene ring siiski üle 40 keskmist. Teisel ringil lendas minust mööda Kalle Kriit, kes sõitis minust ca 1min/10km kiiremini. Kolmandal ringil tegi sama Jaan Kirsipuu, kelle minek oli märksa võimsam, aga tehnilised probleemid röövisid temalt väärtuslikke minuteid. Kui Kriidiga oli mul veel peale möödumist pikalt silmside olemas, siis Jass sõitis motikaga ja kadus kiirelt. Nende möödumistega olin arvestanud ja see ei häirinud absoluutselt. Põhiline oli "Martin, Kalev, Pavel" tiimiga 
võimalikult suur vahe sisse saada. Arvasin, et 5minutist peaks piisama, et Loskutov Elarit kinni ei püüa. Aga Kalev vana ratturina liikus väga sitkelt. Ca 45km peal oli edu 1min40sek ja seda oli kuradima vähe ikka, mõtlesin. Kirilliga ei suutnud ma ka ühes tempos sõita. Hakkas tunduma, et asi libiseb käest. Peale teist ringi öeldi vaheks Kirilliga juba 11,5min. Kuskil 20-15km enne lõppu hakkasin mõtlema, et äkki meie jooksja jooksebki selle 10-11min tagasi. 2 kuud tagasi 10km jooksul oli Elari minek muljetavaldav, kui juba 2.km-l mulle tagatulesid näitas ja 1km-ga 15sek sisse jooksis. 
See mõte sütitas paraja adrenaliinilaksu ja iga sekund omandas väärtuse. Lõpuks pääses Elar 10m10sek peale Kirilli ja 6min15sek enne Loskutovi jooksma. Võistlus läks põnevaks. Lõpuks tuli 93,0km 39,3km/h keskmist, aeg 2h21.57. 

Elar Vulla (jooks)

Kaldun arvama, et tegu oli ühe selle aasta huvitavaima spordiüritusega. Muidugi tegi selle ürituse minu jaoks huvitavaks tõsiasi, et sedasorti teatevõistlusel pole ma varem osalenud. Eerot ja Raimot teadsin vaid nimepidi kui väga kõvasid triatleete. Seega oli kõik uus ja põnev.

Võistkonnaga liitusin alles paar päeva enne starti. Algselt pidi jooksma Margus Pirksaar. Kahjuks pidi ta aga üritusest loobuma ning nii ma siis Kestvussport.ee tiimi sattusingi. Paljalt mõte, et pean asendama Margust, tekitas kõhedust - kas ma ikka suudan enamvähem samal tasemel olla?

Võistluspäeva hommikul oli enesetunne väga hea. Triatloni jooksuraja raskus mind ei hirmutanud, pidasin seda pigem enesele eeliseks teiste jooksma minejate suhtes. Eero ja Raimo tegid ära väga kõva töö ja enne viimast ala olime kindlas võistkondlikus konkurentsis esikohale. Ainsana kartsin Pavel Loskutovi. Teadsin, et stardiedu on 6 minuti ringis ja et sellest võib mulle väheks jääda. Säilitasin rahu ja pühendusin täielikult oma jooksule. Varem startinute kättesaamisega raskusi ei tekkinud, kui Kirill Kotšegarov välja arvata, kelle edu oli mäekõrgune. Vähe kergemat kulgemist aga endale lubada ei võinud, sest tagant võis tulemas olla Pavel. Pärast viimast ümberpööret veendusin, et täna ta mind kätte ei saa. Sellega kadus ka närvikõdi ja vahepeal veidi töntsiks vajunud samm sai uue hoo sisse. Vahetult enne finišit õnnestus ka Kirill kätte saada. Lõpus oli hea meel, et see raske ülesanne täidetud sai.