Tänavuse hooaja viimaseks ja ühtlasi ka ainsaks välisvõistluseks oli Ironman, minu esimene täispikk triatlon Floridas Panama City´s. Võistlusele eelnenud neli nädalat veetsime koos Marko Alberti, Aleksandr Latini ja Meelis Albertiga Clermontis treenides.
Ideaalsed treeningtingimused ja toredad treeningkaaslased aitasid taluda viimaseid raskeid treeninguid kuumas ja niiskes kliimas. Kuna välistemperatuur oli päevasel ajal üle 30 kraadi ja jahedas siseruumis 20 ringis, sain ma kaks korda 4 nädala jooksul kergelt külmetada, mis kõige ebameeldivam, viimane külmetus oli nädal enne starti. Aga vaatamata sellele oli vorm hea ja sellest andis märku kaks nädalat enne võistlust tehtud tõsisem rattasõit, kus ma suutsin sõita 180km keskmise kiirusega 37km/h ja keskmise pulsiga 122 l/min.

Aga nüüd võistlusest endast. Esiteks tahaks tänada Meelist, kes tegi minu reisimise ja elu Panama City´s võimalikult kergeks. Ma ei pidanud istuma 6 tundi roolis ja peale selle hoolitses ta minu lihaste eest. 
Kodumajutust pakkus meile Terry, 50-aastane sõbralik mees, kes võõrustas sportlasi juba üheksandat aastat ja osales ise aktiivselt võistluses vabatahtlikuna joogipunktis.
Võistlushommik oli jahe, kell 4, kui ma ärkasin, näitas kraadiklaas 8 pügalat. Uni oli hea ja isegi võistluseelsel ööl suutsin magada pea kaheksa tundi. Hommikust kohvi juues käed värisesid, mitte niipalju närvidest kui külmast, aga kui päike paar tundi hiljem välja tuli, oli temperatuur kiiresti 20 ligidal.

Ujumine toimus Mehhiko lahes ja läände keeranud tuul tõstis üles lainetuse, mis iga tunniga tugevnes. Startisin vasakust äärest, kus oli vähem mehi ja sain kohe vabasse vette ujuma. Kuna mul puudus lainega ujumise kogemus, jäin kohe esimesest pundist maha ja olin sunnitud ujuma terve tee üksinda. Jalgades ujumisest ei tulnud midagi välja, kuna laine viskas koheselt sind eesujujast eemale. Vaatamata sellele suutsin ujuda 53 minutiga ja kaotust liidrile kogunes neli ja pool minutit. 
Vahetusalas ütles Meelis mulle vaheaja ja koha, mis oli 11. Peale pikka jooksu paljajalu asfaldil, mis oli päris valus, sain lõpuks ratta selga.

Esimesed 45 kilomeetrit sõitsin liidriga samas tempos, teadmata, kes see seal ees on. 50. kilomeetriks jõudsin järgi suurele pundile, kellelt võtsin selle maaga tagasi üle kolme ja poole minuti, ning otsustasin seal hinge tõmmata ja vaadata, kuidas esimesed tugevad 50 km mulle mõjusid. Tempo oli äärmiselt madal, oli tükk tegemist, et esimesega 10 meetrit vahet hoida, aga mul polnud esialgu julgust minna. Lõpuks, 110. kilomeetril, kui vahe liidriga oli kärisenud 10 minuti peale ja tugevad jooksjad, nagu Cigana, hakkasid tagant lähenema, otsustasin rünnata halva asfaldiga lõigul ja umbes 10 kilomeetrit enne ainukest tagasipööret rajal. Olles pundist lahti saanud, panin veel natuke juurde ja seejärel nägin endale vastu sõitmas liidrit, kelleks mulle suureks üllatuseks osutus Luke Mckenzie. Ma ei teadnudki, et ta stardis oli! Viimased 70 km olid enamasti pärituult ja väiksemat ülekannet kui 56/12 ma enam ei kasutanud. Vahetusalasse jõudes oli vahe kahanenud kolmele minutile ja lähimad jälitajad olid kuue minuti kaugusel. 

Jooksu alustades olin ma natukene ehmunud, kuna jalad olid peale tugevat ratast väga kerged ja ma ei teadnud, kas see on hea või halb. Ma ei hakanud kaua mõtlema ja jooksin esimesed 6 miili alla 38 minuti saades kätte liidri. Sellel momendil ma veel ei mõelnud võidule, vaid lihtsalt tahtsin juhtida oma esimest raudmehe võistlust. Joostes 500m Luke´i taga, tundus see tempo kuidagi aeglane ja ma liikusin ette, joostes sama kiirusega edasi nagu enne ning ma olingi võistlust juhtimas. Meeletu publik tee ääres toetas mind nagu enda sportlast. Teisele ringile minnes oli tee harrastajatest täis ja siis läks seal väga tihedaks. Tihti oli raja kõrvalt kuulda „Look, he is still smiling, go go go“!
Aga asi oli naeratamisest kaugel, sest olid käimas viimased 10 kilomeetrit ja näol oli pigem valugrimass. Lahest ujumise ajal neelatud veest või millestki muust lõi viimasel 10 kilomeetril põhja alt ja ma olin sunnitud kaks korda külastama WCd, tänu sellele tulid jälitajad ukrainlane Kriat ja Cigana lähemale. Aga ma tundsin ennast kindlalt ja hoidsin vahe lõpuni ära. 
Finishisse jõudes ma ei mõistnud seda, millega olin hakkama saanud, ma lihtsalt polnud selleks veel valmis. Aeg 8.24.29 oli ühtlasi ka uus rekordnumber. Kuna ma tegin võistluse käekellata, oli võiduaeg mulle suureks üllatuseks.

Tahan avaldada tänu ja austust inimestele, kes on aidanud mul jõuda selle võiduni: minu ema ja isa, treener Jüri Käen, treeningpartnerid Marko, Ain, Sass, Raimo ja Eero, suur tänu Meelisele massaazi ja hõrgutavate roogade eest ning minu toetajaid.

Tänan lugemast ja loodetavasti on tulevikus põhjust uuesti oma edukast võistlusest teile kirjutada!