Kestvusspordist

Juba ammustest aegadest alates on paelunud inimesi sportlik mitmekülgsus. Antiikmaailmas peeti just mitmevõistlejat harmooniliselt arenenud kehaga inimese ideaaliks. Vanim teadaolev mitmevõistlusala oli kreeklaste pentatlon: võistlus, milles järgnesid üksteisele staadionijooks, kaugushüpe, kettaheide, odavise ja maadlus. Sellise mitmevõistluse tänapäevased vormid on kergejõustikus meeste kümnevõistlus ja naiste seitsmevõistlus. Vastupidavusspordialadel toimus eri osaalade kombinatsioonidest koosnevate võistluste areng riigiti ja rahvuseti erinevalt, kusjuures olulist rolli mängisid siin kohalikud geograafilised olud. Nii näiteks kujunes Rootsis murdmaasuusatamisest mitmevõistluse keskne osa. Tähelepanuväärseteks spordisündmusteks said Rootsis 1970-ndatel aastatel korraldatud ja terve aasta lõikes toimunud vastupidavusvõistlused pikkadel distantsidel. Ühel ja samal aastal võisteldi Vasa pikamaasuusatamisvõistlusel (89 km Sälen’ist Mora’sse), rattasõidul ümber Vättern’i järve (300 km), Lindigö 30 km maastikujooksul ja 3 km pikkusel Vansbro jõeujumisel. Nendel Svensk-Klassiker nime all toimunud võistlustel osales juba seitsmekümnendate aastate alguses tuhandeid sportlasi.
Norras korraldati sarnane mitut spordiala ühendav võistlus Norsk Klassiker esmakordselt 1974.a. Selle võistluse raames tuli sportlastel läbida aastas etapiti 42 km suusatades (Holmenkollen), 170 km rattaga sõites (Vestfold-Rundt), 2,5 km ujudes (Holnsvannet-Rundt) ja 20 km joostes (Frederikstadmarka-Rundt). Kaks aastat hiljem (1976) toimus Husum’is Deutschlandklassiker, mis koosnes 50 km käimisdistantsist, 1,5 km ujumisetapist, 150 km rattasõidust ja 42,2 km maratonijooksust.
Eri aegadel läbi viidud etappidest osavõtt nõudis aga sportlastelt suurt aja- ning rahakulu. Sestap hakkasid üha enam populaarsust koguma võistlused, kus erinevate spordialade distantsid järgnesid vahetult üksteisele. Taolise uue põhimõtte järgi peeti näiteks Saksamaal 1978.a Simsee-kolmevõistlus (900 m ujumist, 25 km rattasõitu ja 2,8 km jooksu), kus erinevate võistlusalade distantsid järgnesid üksteisele lühikeste pausidega. Järgmiseks samalaadseks ürituseks sai 1979.a Hildrizhausen’i vastupidavusmitmevõistlus (Lõuna-Saksamaa vastupidavusmitmevõistlus), milles olid koos 60 km pikamaasuusatamine, maratonijooks, 2,5 km ujumine, 150 km rattasõit ja veel üks 25 km jooksuetapp. 
USA-s hakkas arenema mõte võistelda vastupidavust nõudvatel distantsidel mitmevõistluse vormis samuti 20.sajandi seitsmekümnendatel aastatel. Esimesele tõelisele triatlonile, mis vastab tänapäevasele arusaamisele sellest alast, anti start juba 25.septembril 1974.a Mission Bay’s San Diego’s (USA). Selle võistluse käigus tuli osalejatel ujuda pool miili (805 m), sõita rattaga viis miili (8 km) ja joosta viis miili (8 km).  San Diego Track Club’ist välja kasvanud kombineeritud mitmevõistluse ideed arendasid edasi ohvitserid, kes olid saadetud teenistusse Havai saartele. Nad ühendasid kolm tuntud üksikvõistlust - 2,4-miilise (3,86 km) Waikiki Rough Water ujumise, 112-miilise (180 km) Around Oahu rattasõidu ja Honolulu maratonijooksu - üheks võistluseks. Nii anti esimese täispika triatloni start 18.veebruaril 1978.a Havai saarestiku peasaarel Oahu’l. Võitja, merejalaväelane Gordon Haller kulutas distantsi läbimiseks 11 tundi 46 minutit ja 58 sekundit. Toonase 15 võistleja seas ei olnud ühtegi naist. Võistlus väga kõvadele meestele - raudmeestele (ingl k ironman) - oli sündinud. Tänapäevaks on isegi nii raske ala kui täispikk triatloni kujunenud sisuliselt massispordialaks, mille erinevatest võistlustest võtab igal aastal osa ~ 100000 sportlast. 
Triatloniajaloolase Scott Tinley väitel on triatloni sünnikoht Prantsusmaa, kus 1920-1930ndatel toimus üritus “Les Trois Sports”, mis tähendab tõlkes kolme spordiala. Selle võistluse käigus tuli triatleetidel vahetult läbida 3km jooksu, 12km rattasõitu ja seejärel ujuda üle Marne-i kanali.

Kombineeritud vastupidavusalade arenguks Eestis võib pidada 30.juunit 1984, mil Vokas korraldati esimene Raudse Mehe Eksam. Võrreldes tänapäevase triatloniga oli toonasel võistlusel mitu omapära. Eriline oli nii osaalade järjestus (rattasõit, ujumine basseinis, jooks) kui distantside pikkus (vastavalt 200 km, 2 km ja 42 km 195 m). Lisaks eelmainitule viidi võistlus läbi ka nn avatud lähtega ehk iga võistleja alustas võistlust siis, kui ise soovis: esimesed startisid juba kell kolm öösel, viimane aga kell seitse hommikul ning aega hakati sportlasele mõõtma rajalemineku hetkest.